Blogi

Perehüvitisi maksab riik lastega peredele eesmärgiga toetada laste kasvamist ja heaolu. Perehüvitiste liikideks on riiklikud peretoetused, sealhulgas lapsetoetus ja lasterikka pere toetus.*

Lapsevanemate kooselu ja hea läbisaamise korral ei teki eelduslikult praktikas probleeme peretoetuste maksmisega – lapsevanematel on võimalik omavahel kokkuleppele jõuda, kelle pangakontole peretoetused laekuvad. Kui aga lapsevanemate kooselu lõpeb või muul põhjusel vanemad kokkuleppele ei jõua, kummal lapsevanemal on õigus peretoetuste saamiseks?

Seni kehtinud regulatsiooni pani lapsevanemad ebavõrdsesse olukorda

Kuni 19.10.2020 kehtinud perehüvitiste seaduse § 6 lg 1 teise lause kohaselt olukorras, kus vanemad soovisid perehüvitise õigust kasutada kordamööda, tuli hüvitise uuel taotlejal (lapsevanemal) esitada sotsiaalkindlustusametile taotlus, millel oli seni hüvitist saanud isiku (teise lapsevanema) nõusolek. Seega välistas kõnealune säte mõlemale vanemale, kes kasvatavad last kordamööda võrdse osa ajast, vaheldumisi perehüvitiste maksmise juhul, kui seni hüvitist saanud lapsevanem nõusolekut ei andnud.

Kuigi sotsiaalkindlustusametil on võimekus tuvastada, kas ja kui palju kumbki lapsevanem lapse kasvatamises osaleb, puudus ametil seni perehüvitiste seaduse kohaselt võimalus iseseisvalt ilma teise vanema nõusolekuta vanematele kordamööda peretoetusi maksta. Üheks võimaluseks oleks olnud hüvitisest ilmajääval lapsevanemal kohtusse pöörduda, asendades teise vanema nõusolek kohtuotsusega.

Muudatuse toonud Riigikohtu 19.10.2020 lahend

Murrangu probleemile tõi Riigikohtu 19.10.2020 lahend (3-18-1672), millega Riigikohus tunnistas põhiseadusvastaseks ja kehtetuks perehüvitiste seaduse § 6 lg 1 teise lause osas, milles see säte ei võimaldanud sotsiaalkindlustusametil ilma seni toetust saava vanema nõusolekuta määrata, et lahus elavad vanemad saavad ühise lapse eest lapsetoetust ja lasterikka pere toetust kordamööda, kui see laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres.*

Riigikohus selgitas antud lahendis, et perehüvitiste seaduse § 6 lg 1 teine lause asetas lapsevanemad ebavõrdsesse olukorda, rikkudes hüvitisest ilmajääva vanema (ja ka lapse/laste) põhiseadusest tulenevat võrdsuspõhiõigust (PS § 12) koostoimes põhiseaduse § 28 (Lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise kaitse all) (3-18-1672, punktid 34, 39, 46).

Lisaks oli kõnealune perehüvitiste seaduse säte vastuolus põhiõigusega korraldusele ja menetlusele (PS § 14), sest igakordne kohtusse pöördumine oleks vanematele liigselt koormav, ajamahukas ja kulukas – peretoetused peavad lasteni jõudma kiiresti (3-18-1672, punktid 32, 44, 45).

Mida toob muudatus endaga kaasa?

Perehüvitiste seaduse § 6 lg 1 teise lause kehtetuks tunnistamine muudab hüvitiste jagamise vanematevahelise kokkuleppe puudumisel kindlasti kahtlemata lihtsamaks ja efektiivsemaks. Edaspidi on võimalik sotsiaalkindlustusametil kindlaks teha, kas vanemate panus laste kasvatamisse on võrdne ja vastavalt sellele määrata või jätta määramata peretoetused mõlemale vanemale kordamööda. Kui tõendamist ei leia, et last kasvatavad võrdselt mõlemad vanemad, saab amet määrata pereteotuse vanemale, kes tegelikult last kasvatab.

Vaatamata muudatusega kaasnevatele positiivsetele muutustele ei kao kõnealuse sätte kehtetuks tunnistamisega kõik murekohad. Ka Riigikohus nentis viidatud lahendis, et peretoetuste kordamööda määramisel ja maksmisel võib tekkida praktikas mitmeid probleeme (3-18-1672, p 45).

Kuivõrd vanemate lahkuminek ja pöördumatud erimeelsused viivad sageli kohtuvaidlusteni (elatis, hooldusõiguse küsimused, suhtluskord), ei ole välistatud olukorrad, kus sotsiaalkindlustusametil võib osutuda praktikas keeruliseks ja ajamahukaks toetuse maksmiseks olevate asjaolude välja selgitamine. Vanemate ütlused ja tõendid laste kasvatamise panuse osas võivad olla vasturääkivad ning kuude lõikes võib lapsevanemate panus laste kasvatamisse erineda. Ka pole selge, mida praktikas tähendab toetuse “kordamööda maksmine”, s.t kui pikaks perioodiks saab amet määrata ühele vanemale toetuse maksmise, mille möödumisel hakkab teine vanem toetust saama.

Täiendavalt võib osutuda komplitseerituks toetuse määramise otsustamisel määratlemata mõiste “laps kasvab kordamööda ligikaudu võrdse aja kestel mõlema vanema peres” sisustamine, sest amet peab iga kord kaaluma, kas konkreetsel juhul on täidetud ligikaudse võrdse aja kriteerium.

Ei ole välistatud, et toetuse vaheldumisi maksmine mõlemale lapsevanemale võib põhjustada segadust ja vaidlusi ka kohtu poolt lapsele/lastele välja mõistetava elatise kindlaksmääramisel, sest mõjuva põhjuse olemasolu korral on kohtul võimalik elatist välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära, arvesse võttes riigi poolt makstavaid peretoetusi.

See kõik võib viia olukorrani, kus vaatamata perehüvitiste seaduse § 6 lg 1 teise lause kehtetuks tunnistamisele osutub hüvitisest ilmajäävale vanemale peretoetuste kordamööda maksmise taotlemine siiski oodatust raskemaks. Eelduslikult leiavad aga esilekerkivad probleemid lahenduse praktika kujunemise käigus või seaduse muudatuste ning täpsustuste vastu võtmisel.

*Perehüvitiste seadus (PHS) RT I, 08.07.2016, 1; RT I, 30.06.2020, 32, § 2, § 3 lg 2 ja § 16 lg 1 p 1 ja 5.

*3-18-1672, resolutsiooni p 1

Autor Kirke Treial